ja pärast pariisi ma sõitsin siis hispaaniasse

ma tegelikult alustan algusest, sellest ajast, kui vulkaan veel ei pursanud ja lennukid sõitsid.
brüsseli teine lennujaam charleroi väärib igati oma euroopa koledaima linna tiitlit ja ryanairi maandudes inimesed jätkuvalt plaksutavad. malaga ise, kuhu me sõitsime on väike ja kompaktne nii linna kui lennujaama poolest ja bussidega kergesti liigeldatav, aga natuke unine linnake. meie esimene hostel oli täpselt mere ääres ja eriti tore ja kodune. hostelworldis ka kõige kõrgema reitinguga, ainult et kesklinnast pisut kaugel, u 40 minutit jalutamist. teise öö võtsime kesklinna, aga see oli tavaline noortehostel, selle vahega, et katusel oli terrass ja idee poolest sai seal päevitada. muidu on tegu suvituslinnaga ja tegelikult pärast picasso muuseumi ja gibralfaro külastamist hakkab ilmselt igav, kui tegu pole just rannaperioodiga. picasso muuseum oli küll pigem frank kupkale pühendatud, kelle kogu oli pompidou centerist sinna toodud ja mida kaitses umbes n+1 turvameest. gibralfaro on aga 14-15. saj moslemite poolt ehitatud kaitseloss kõrge mäe otsas. see oli tegelikult hästi tore ja eriti hea vaatega koht.
kuivõrd saabus ka triin ja avanes võimalus külastada alhambrat ilma piletisabas seismata ja täitsa valge inimesena, siis sõitsime varahommikul granadasse. granada on eriti tore ja mõnus linn ja tegelikult on mul isegi täitsa veider, kuidas ma sellest enne midagi ei teadnud. kõigepealt on linn ise väga ilus ümbritetuna mägedest ja olles ise mäejalamil, teiseks on see vist ainuke linn hispaanias, kus on need kuulsad tapased ja täitsa tasuta. ehk, kui võtad ühe õlle, siis saad ka kõhu täis. olenevalt baarist piirdutakse siis kas näiteks natchodega või siis poole praega. siis oli meil seal eriti tore hostel, sisehoovi ja võrkkiikede nagu päris lõunamaal ja siis on seal muidugi alhambra oma lossi ja aedadega. http://www.alhambra.org/eng/index.asp?secc=/alhambra/history_alhambra taaskord kunstiajaloost täitsa teada koht, eksole. siis veel matkasime mööda sacromontet, kus mäe sisse kaevatud koobastes elavad hipid ja maitsesin kaktusevilja.
lõpuks vaatasime ära aafrika, küll üle mere, kuid seal ta oli. 35 minuti kaugusel. ehk siis sõitsime tarifale, et näha ookeani ja laineid ja pisut meres jalutada. ilm muuseas oli hoolimata halvast ennustusest koguaeg täitsa kena.
viimase päeva pidime siis madriidis veetma ja täna varase lennuga brüsselisse naasma, aga noh, asjad läksid pisut teisiti.
madriidi me jõudsime ja seda isegi natuke vaadata jõudisme ka, aga ühel hetkel jõudis ka meieni karm tõsiasi, et vähemalt hommikul ja lennukiga me madriidist ei pääse.
edasi käis kõik nagu kuskil mujal. kolm tundi ryanairi sabas, et saada teada, et nad vahetaksid meie pühapäeva hommikuse lennu neljapäevase vastu, mis ei ole ka tegelikult veel kindel. selle tühistamine, püüd saada aru, millisest bussijaamast kuhu on võimalik sõita, avastus et kõik otsereisid pariisi, milanosse ja brüsselisse on välja müüdud. (rongipilet oli näiteks madriid-pariis 166 eurot). natuke internetikohvikut ja otsust madriidist igal juhul välja saada.
ühesõnaga meil oli ropult õnne ja vedamist, sest meie vähem kui 24 tundi kestnud reis madriidst antwepreni nägi välja nii. madriidist öösel kell 00.30 san sebastiani viimase hetke viimased piletid peaaegu. üks jäi pärast meid, kust me tegelikult sõitsime hoopis iruni. irun on üks eriti mõttetu, aga piiril asuv linn, kust ei lähe nt mitte ühtegi bussi väljapoole hispaaniat. sealt siis taksoga hendayesse, mis on juba prantsusmaa. sealt istusime pariisi rongi peale, mis oli küll täiesti täisbukitud, aga kuna rongijuhid streikisid prantsusmaal, ei tahtnud nad meilt raha selle reisi eest. alguses oli plaan bordeaux's vahetada lille rongi vastu, aga lõpuks tundus mõistlik pariisi välja sõita. sinna jõudsime umbes-täpselt 14.15, et vahetada rongijaama paris nordi, kus oli pehmelt öeldes üleragvastatus ja kõik rongid õhtuni taaskord välja müüdud. noh, istusime siis õnne lootuses lille rongi peale ja läks korda, keegi ei tahtnud jälle meie raha. lille's oli täitsa kodune ja turvaline tunne juba, saime 19.05 anversi (antwerpeni) rongi ja pidime ostma viimaseks 20 km pileti. suht tobe, kui oled prantsusmaa hismaania piirist belgia piirini tasuta kiirrongia läbi sõitnud ja siis pead ostma piiri ületmaiseks pileti, aga noh jah. 21 millegagi jõudsime antwerpeni.

suvi

täna algas ametlikult suvi: õues on t-särgi ilm ja õhtud on soojad. kirsid ja magnooliad on õites ning all tänaval käib salsapidu.

homme kirjutan veel oma kooliasju, aga neljapäeval kell 6.45 stardin pariisi.

on paasvakantie.

ma ei jõua enam

siinne koolitempo,- korraldus ja närvilisus on natuke pornograafiline. ma lihtsalt ei jõua enam. ei jõua täpselt 8.30- 18ni koolis olla. ei jõua kõigile küsimustele vastata, ei jõua mikroskoopika basicut lugeda, ei jõua arvutiga töötada, ei jõua mitte ühtegi reporti, proposalit, paperit, essay'd jne kirjutada. ei jõua mingit lambikat töötunde arvestavat päevikut pidada ja absoluutselt ei jõua laupäeval koolis olla 9-17ni.

mul on energiat vaja.

mulle hakkas brüssel meeldima

ja mitte ainult selle pärast, et sinna sõitmine on odavam (90 c) kui antwerpenis ühistranspordi kasutamine. mulle ei meeldi raekoja plats ja mulle ei meeldi EU hooned, aga brüsselis on nii tore, et ta on nii kirju ja vastuoluline. mulle meeldivad koledad majad vanalinnas ja täissoditud seinad ja värvilised toolid ja erikümnendite stiilinäited. ja siis need piimabaari meenutavad võileiva kohad. ühesõnaga, kui ma oleks teinud '60 bändi, siis ma oleks brüsselisse turneele läinud küll.

aga tegelikult läks mulle täna frida kahlo kuidagi väga hinde. vere ja nurisünnituste ja amputeerimistega ei ole mul üldiselt küll soojad suhted nagu te ilmselt teate, aga seekord see valu mõjus natuke teistmoodi. küll oli füüsiliselt valus, aga samas ju nii ilus ka. ja ta oli ise nii ilus, ma vist vaatasin oma 15 minutit ta fotosid. nagu nii ilus naine ja nii õnnetu saatusega. ja see diego oli nii kole mees, ma ei saanud väga pihta, mis otsast ta naistemagnet oli. aga noh, ju karisma rokkis.
muidugi näituse endaga oli see briti kroonjuveelide või lenini muumia- kellele kuidas- fenomen- et plõks ja edasi ja siis võitle oma koha eest päikese all. aga ma siis sisutasin oma kaks tundi magritte'muuseumis ära.

magritte'ga mul ei ole kunagi mingit erilist suhet olnud, võrdlemisi ükskõikseks on jätnud või nii. sain teada, et ta oli kommunist (kahlo oli ka) ja pärast parteisse astumist hakkas impressionismi viljelema, mis oli minu meelest päris halb. aga õnneks lühiajaliselt. üldiselt on ta vist seda sorti kunstnik, et mulle meeldivad ta ideed, aga mitte ta teosed. osad küll, mõned motiivid, see üldine plakatlik tehnika ka vahel. sõnu ta ju oskas seada ja kunstiajalooliselt on tal on ka oluline roll. aga belglastele seda vist ei tasu öelda, need siin jumaldavad kõiki. ka rubensit :S.

long time no see

olen jätkuvalt elus ja tegevuses. tegelikult peaksin mõtlema praegu jozef peetersi ja tema korterimuuseumi konseptsiooni peale, aga nagu alati, on esseede kirjutamise ajal parim aeg blogida. tegelt on vahepeal nii palju asju olnud, et ma ei oska kusagilt kinni hakata. täna näiteks pakkisime palees mööblit lahti. originaal ampiir-mööbel, erinevas seisukorras, osaliselt väga restaureerimist vajav, osaliselt päris korras. ampiiriga on mul selline love-hate relationship, mõni mööblitükk on uskumatult elegantne ja ilus, samas on esemeid, mis on nii ülepaisutatud ja kulla-karrased, et hirmus. või üldse, enamus ampiir-mööblist on proportsioonidelt ilust väga kaugel. aga samas, mõjub. ja noh, ajalugu ju enivei. palees on ka napoleoni ja josephine' toad. muidu on aga sinna suudetud hetkel soetada hirmus jubedad valgustid, aga eks ole näha, kuidas see kõik lõpus välja nägema hakkab. maja on ju alles renoveerimises. aga me käisime katusel ja ma ikka väga armastan, kui ma võin igal pool käia ja turnida.
eile proovisin siis selle kuulsa belgia rahvustoidu ära, mis kujutab endast vitlofi vormi. see on ümbritsetud singiga ja juustukastmes. süüakse koos kartulipudruga. vitlof on see kapsalaadne asi, mille eestikeelses nimes ma pole väga kindel, äkki on sigur vms. natuke kibe, teate küll. valmistamisprotsessile suutsin loomulikult elegantselt hilineda, seega ei oma praktilist kogemust selle valmistamise osas, aga üldiselt, oli täitsa hea.
koolist siis ka natuke, ses suhtes, et koolonkoolonkool. kool on kogu aeg, õnneks meie suur juht ja karm diktaator sõitis saksamaale ja natuke sai vabamalt hingata, aga me saime oma chapuis' toolid kätte ja nüüd ma pean neid pilte lõikuma ja siis ajalugu uurima ja siis hakkama stratigraphical researchi tegema. ma ei tea, kuidas see ka eesti keeles ilusa sõnana kõlaks, aga põhimõtteliselt uurin värvikihte ja vaatlen neid läbi mikroskoobi ja siis joonistan nad kõik üles ja siis püüan kõigi kolme tooli vahel seoseid luua ja siis otsida kulda värvikihi alt. sest ilmslet on seljatoel ornament värvikihi all.
muuseumi praktika sai ka läbi, nüüdseks oleme oma kirjaliku repordi valmis vihtunud, aga äkki me teeme veel esitluse oma praktikast ja kanname selle siis seal muusuemis ette. üldiselt, on väga tore mõelda, kuidas mu cv täieneb. jah, kuigi ma tean, et keegi eestis (nais)restauraatorile tööd ei taha anda. sellest hoolimata, on mul olemas idee, mida ma tahan teha diplomitööks.
homme lähen brüsselisse, vaatan frida kahlo näituse ära ja siis magritte tahaks ka homme näha ja siis tahaks tahaks tahaks nii palju asju.
ja eelmine laup oli nii hea muusikaga pidu.

üldiselt

ma arvan, et mul on veel lootust. pärast mõningast olemist tundub kauem kui seitsmeni magamine mulle surmapatuna ja rohkem kui neli õllet õhtu jooksul alkoholismina. kui ma suudaks nüüd end hommikul 6st jooksma ajada, päevas 1,5 l vett ära juua ja kirjalike tööde esitamise kellaaja 23.59st paar tundi varasemaks sättida, oleks ma justkui uus ja palju parem inimene.

praktika

seljataga on nädal aega hommikul ülivara tõusmist ja 7.40 rongiga brüsseli poole sõitmist. aga mulle väga meeldib ja üldse on palju mõnusam kui koolis käia. tööruumid paiknevad küll kuskil keldris ja pealtnäha ei ütleks küll, et nii uhke muuseumiga tegemist on. aga õhkkond on tšill ja pingevaba ja aeg lendab ka ruttu. no siin riigis on restauraatori tööpäev ka kell 16ni.
esmaspäeval avanes võimalus ka eesti saatkonda külastada, maja nagu nõmmel, läbi turvakaamera vastuvõttev tervitus oli ehedalt "soe" "teretulemast eestisse". ei midagi uut siin päikese all. vabariigi aastapäev saabus sooja päeva ja kibekiire tegutsemisega, aga eeskujulikult sai ikka kiluvõilebade, kaerahelbeküpsiste, kirju koera, saaremaa viina ja täidetud munadega vabariiki tervitatud. pärastine viis aga belgia korteripeole ja siis koju, sest hommikul oli vaja jälle pärast 7 kodust lahkuda ja rongis veel tund aega tukkuda. aa, ja uuu, antwerpeni centraalis avati starbucks.
peegel, mida me puhastame, hakkab juba ilmet võtma. eile kinnitasin ühe chinoiserie kabinettkapi sahtlite polükroomiat. see on ikka nii tore töö. jejee.
eile aga sai päeva alustada šampusega. selle lisandusid pärast küll erinevad suupisted ja magustoidud, aga igasugused söögi ja joogiga vastuvõtud mulle meeldivad. rõõm praktikandi elust euroopas.

aga nüüd on meil olemas lennupiletid marsruudil brüssel-malaga-madriid-brüssel. ja enne seda sõidan pariisi. mulle aprill meeldib.