mulle hakkas brüssel meeldima

ja mitte ainult selle pärast, et sinna sõitmine on odavam (90 c) kui antwerpenis ühistranspordi kasutamine. mulle ei meeldi raekoja plats ja mulle ei meeldi EU hooned, aga brüsselis on nii tore, et ta on nii kirju ja vastuoluline. mulle meeldivad koledad majad vanalinnas ja täissoditud seinad ja värvilised toolid ja erikümnendite stiilinäited. ja siis need piimabaari meenutavad võileiva kohad. ühesõnaga, kui ma oleks teinud '60 bändi, siis ma oleks brüsselisse turneele läinud küll.

aga tegelikult läks mulle täna frida kahlo kuidagi väga hinde. vere ja nurisünnituste ja amputeerimistega ei ole mul üldiselt küll soojad suhted nagu te ilmselt teate, aga seekord see valu mõjus natuke teistmoodi. küll oli füüsiliselt valus, aga samas ju nii ilus ka. ja ta oli ise nii ilus, ma vist vaatasin oma 15 minutit ta fotosid. nagu nii ilus naine ja nii õnnetu saatusega. ja see diego oli nii kole mees, ma ei saanud väga pihta, mis otsast ta naistemagnet oli. aga noh, ju karisma rokkis.
muidugi näituse endaga oli see briti kroonjuveelide või lenini muumia- kellele kuidas- fenomen- et plõks ja edasi ja siis võitle oma koha eest päikese all. aga ma siis sisutasin oma kaks tundi magritte'muuseumis ära.

magritte'ga mul ei ole kunagi mingit erilist suhet olnud, võrdlemisi ükskõikseks on jätnud või nii. sain teada, et ta oli kommunist (kahlo oli ka) ja pärast parteisse astumist hakkas impressionismi viljelema, mis oli minu meelest päris halb. aga õnneks lühiajaliselt. üldiselt on ta vist seda sorti kunstnik, et mulle meeldivad ta ideed, aga mitte ta teosed. osad küll, mõned motiivid, see üldine plakatlik tehnika ka vahel. sõnu ta ju oskas seada ja kunstiajalooliselt on tal on ka oluline roll. aga belglastele seda vist ei tasu öelda, need siin jumaldavad kõiki. ka rubensit :S.