ma ei jõua enam

siinne koolitempo,- korraldus ja närvilisus on natuke pornograafiline. ma lihtsalt ei jõua enam. ei jõua täpselt 8.30- 18ni koolis olla. ei jõua kõigile küsimustele vastata, ei jõua mikroskoopika basicut lugeda, ei jõua arvutiga töötada, ei jõua mitte ühtegi reporti, proposalit, paperit, essay'd jne kirjutada. ei jõua mingit lambikat töötunde arvestavat päevikut pidada ja absoluutselt ei jõua laupäeval koolis olla 9-17ni.

mul on energiat vaja.

mulle hakkas brüssel meeldima

ja mitte ainult selle pärast, et sinna sõitmine on odavam (90 c) kui antwerpenis ühistranspordi kasutamine. mulle ei meeldi raekoja plats ja mulle ei meeldi EU hooned, aga brüsselis on nii tore, et ta on nii kirju ja vastuoluline. mulle meeldivad koledad majad vanalinnas ja täissoditud seinad ja värvilised toolid ja erikümnendite stiilinäited. ja siis need piimabaari meenutavad võileiva kohad. ühesõnaga, kui ma oleks teinud '60 bändi, siis ma oleks brüsselisse turneele läinud küll.

aga tegelikult läks mulle täna frida kahlo kuidagi väga hinde. vere ja nurisünnituste ja amputeerimistega ei ole mul üldiselt küll soojad suhted nagu te ilmselt teate, aga seekord see valu mõjus natuke teistmoodi. küll oli füüsiliselt valus, aga samas ju nii ilus ka. ja ta oli ise nii ilus, ma vist vaatasin oma 15 minutit ta fotosid. nagu nii ilus naine ja nii õnnetu saatusega. ja see diego oli nii kole mees, ma ei saanud väga pihta, mis otsast ta naistemagnet oli. aga noh, ju karisma rokkis.
muidugi näituse endaga oli see briti kroonjuveelide või lenini muumia- kellele kuidas- fenomen- et plõks ja edasi ja siis võitle oma koha eest päikese all. aga ma siis sisutasin oma kaks tundi magritte'muuseumis ära.

magritte'ga mul ei ole kunagi mingit erilist suhet olnud, võrdlemisi ükskõikseks on jätnud või nii. sain teada, et ta oli kommunist (kahlo oli ka) ja pärast parteisse astumist hakkas impressionismi viljelema, mis oli minu meelest päris halb. aga õnneks lühiajaliselt. üldiselt on ta vist seda sorti kunstnik, et mulle meeldivad ta ideed, aga mitte ta teosed. osad küll, mõned motiivid, see üldine plakatlik tehnika ka vahel. sõnu ta ju oskas seada ja kunstiajalooliselt on tal on ka oluline roll. aga belglastele seda vist ei tasu öelda, need siin jumaldavad kõiki. ka rubensit :S.

long time no see

olen jätkuvalt elus ja tegevuses. tegelikult peaksin mõtlema praegu jozef peetersi ja tema korterimuuseumi konseptsiooni peale, aga nagu alati, on esseede kirjutamise ajal parim aeg blogida. tegelt on vahepeal nii palju asju olnud, et ma ei oska kusagilt kinni hakata. täna näiteks pakkisime palees mööblit lahti. originaal ampiir-mööbel, erinevas seisukorras, osaliselt väga restaureerimist vajav, osaliselt päris korras. ampiiriga on mul selline love-hate relationship, mõni mööblitükk on uskumatult elegantne ja ilus, samas on esemeid, mis on nii ülepaisutatud ja kulla-karrased, et hirmus. või üldse, enamus ampiir-mööblist on proportsioonidelt ilust väga kaugel. aga samas, mõjub. ja noh, ajalugu ju enivei. palees on ka napoleoni ja josephine' toad. muidu on aga sinna suudetud hetkel soetada hirmus jubedad valgustid, aga eks ole näha, kuidas see kõik lõpus välja nägema hakkab. maja on ju alles renoveerimises. aga me käisime katusel ja ma ikka väga armastan, kui ma võin igal pool käia ja turnida.
eile proovisin siis selle kuulsa belgia rahvustoidu ära, mis kujutab endast vitlofi vormi. see on ümbritsetud singiga ja juustukastmes. süüakse koos kartulipudruga. vitlof on see kapsalaadne asi, mille eestikeelses nimes ma pole väga kindel, äkki on sigur vms. natuke kibe, teate küll. valmistamisprotsessile suutsin loomulikult elegantselt hilineda, seega ei oma praktilist kogemust selle valmistamise osas, aga üldiselt, oli täitsa hea.
koolist siis ka natuke, ses suhtes, et koolonkoolonkool. kool on kogu aeg, õnneks meie suur juht ja karm diktaator sõitis saksamaale ja natuke sai vabamalt hingata, aga me saime oma chapuis' toolid kätte ja nüüd ma pean neid pilte lõikuma ja siis ajalugu uurima ja siis hakkama stratigraphical researchi tegema. ma ei tea, kuidas see ka eesti keeles ilusa sõnana kõlaks, aga põhimõtteliselt uurin värvikihte ja vaatlen neid läbi mikroskoobi ja siis joonistan nad kõik üles ja siis püüan kõigi kolme tooli vahel seoseid luua ja siis otsida kulda värvikihi alt. sest ilmslet on seljatoel ornament värvikihi all.
muuseumi praktika sai ka läbi, nüüdseks oleme oma kirjaliku repordi valmis vihtunud, aga äkki me teeme veel esitluse oma praktikast ja kanname selle siis seal muusuemis ette. üldiselt, on väga tore mõelda, kuidas mu cv täieneb. jah, kuigi ma tean, et keegi eestis (nais)restauraatorile tööd ei taha anda. sellest hoolimata, on mul olemas idee, mida ma tahan teha diplomitööks.
homme lähen brüsselisse, vaatan frida kahlo näituse ära ja siis magritte tahaks ka homme näha ja siis tahaks tahaks tahaks nii palju asju.
ja eelmine laup oli nii hea muusikaga pidu.

üldiselt

ma arvan, et mul on veel lootust. pärast mõningast olemist tundub kauem kui seitsmeni magamine mulle surmapatuna ja rohkem kui neli õllet õhtu jooksul alkoholismina. kui ma suudaks nüüd end hommikul 6st jooksma ajada, päevas 1,5 l vett ära juua ja kirjalike tööde esitamise kellaaja 23.59st paar tundi varasemaks sättida, oleks ma justkui uus ja palju parem inimene.